Estonian Ministry of Foreign Affairs

Detsember on Jaapanis alati pisut eriline kuu. Tulemas on aastavahetus ja sellega kaasnevad pikad aastavahetuse pühadepäevad, mil ollakse koos oma lähedastega ning on antud aeg rahus mõelda olnule ja teha plaane tulevikuks. Selle aastalõpu rahuaja juhatab sisse keiser Akihito sünnipäev 23. detsembril, mis sobib ideaalselt antud õhustikku.

Ja nii juba kaks aastakümmet. Novembris tähistati Jaapanis laialdaselt keisri troonile asumise 20ndat aastapäeva. Ja kui siia lisada veel, et aprillis täitus keisripaaril 50 aastat abielus olemist, siis võib julgesti öelda, et tänavune aasta on olnud keisri perekonnale väga eriline ja tähelepanuväärne.

Olgugi, et Jaapanis on kalendriaasta sees palju erinevaid pühadepäevi, on keisri sünnipäev siiski ainuke, mida Jaapan rahvusvaheliselt tähistab. Kõikjal üle maailma toimuvad detsembri teisel poolel keisri sündimise päevale pühendatud üritused. Nii ka Eestis, alates aastast 1993, mil Jaapan avas oma saatkonna Tallinnas, oleme ka meie sellest traditsioonist osa saanud.

Võib ju küll kirtsutada nina ja väidelda, et mis olulisust sel tähtpäeval on, kui keisri tegelik võim riigi toimimisel suhteliselt piiratud on. Jah, see on õige, kuid alati pole ju kõige tähtsam see, mis paberil kirjalikult fikseeritud on ning olulisemat rolli etendavad hoopiski sajanditepikkused traditsioonid ja arusaamad, kombed ja rahva armastus oma keisripere vastu. Miks siis muidu on nii, et kui keiser mingil teemal arvamust avaldab, siis sellesse ei suhtuta kui vahelduvasse poliitilisse reaalsusesse, vaid sellest teeb ühiskond järeldusi ja sellest lähtutakse. Miks siis muidu kogunevad alati kümned tuhanded jaapanlased igal antud võimalusel keisriperele austust ja lugupidamist avaldama. Üks kindlamaid seisukohti inimeste seas on, et kui Jaapan teiseneb, muutub järjest rahvusvahelisemaks ja kaasaegsemaks, ning kõigel sind ümbritsevas pole kindlust, siis keiser on olnud Jaapani rahvaga läbi aastasadade. Ta on päriselt Jaapani oma, ta sümboliseerib Jaapani elustiili ja väärtusi, ning ta jääb alati oma rahvaga.

Pole ka Eesti selle Jaapani pärisosaga kokkupuutumisest ilma jäänud. Vanemast ajast saab üha kujukama näitena ära tuua eelmise keisri Hirohito kirja aastast 1938, milles ta kirjutab oma heale sõbrale Eesti Vabariigi presidendile, kuidas ta soovib Eestiga säilitada ja arendada häid suhteid ning seetõttu on ta otsustanud saata oma suursaadiku Eestisse. (Paraku jäi see suursaadik küll II maailmasõja puhkemise tõttu Eestisse saabumata).

Peale Eesti taasiseseisvumist on õnneks kõik keisri poolt ametisse nimetatud suursaadikud Eestisse kohale jõudnud, kuid hoopiski eriliseks on suhtluses kujunenud viimased aastad. 2007. aasta mais külastas keisripaar Eestit. Tegemist oli vaieldamatult kõrgeima mõeldava tasemega visiidiga Jaapanist. See oli unikaalne külaskäik, mis Eesti riigile osaks sai, arvestades ka asjaolu, et keiser väga harva lahkub riigist.

Õnneks ei ole see visiit kujunenud kontaktide lõppakordiks vaid sellele on ka lisa tulnud. Tänavu suvel sooritas tütarlastekoor Ellerhein pika kontsertturnee Jaapanis. 30. juulil Tokyos asetleidnud kontserti tuli nautima ka keisrinna. Sügava muusikahuvilisena on ta meeldivalt kursis Eesti koorilaulu traditsiooni ja tasemega.

Kontserdijärgses vestluses peadirigent Tiia-Ester Loitmega sõnas keisrinna, et ta mäletab väga selgesti maikuupäeva 2007, mil ta viibis Tallinnas Lauluväljakul ja kuulis Ellerheina esituses jaapani laulu „Sakura”. Sellest ajast peale on ta soovinud Ellerheinaga lähemalt kokku puutuda.

Nüüd jõulukuul 2009 - ühineme taaskord õnnitlustega keisripere aadressil. See tähtpäev annab võimaluse igapäevasest rohkem Jaapani peale mõelda. Kinnistame ladusaid suhteid ning loodame et loodud soodne pinnas lisab julgust ja tahet meile kõigile Jaapaniga lähemalt tutvust teha.

Peeter Miller
EV suursaadik Tokyos

*pildid keisripaari visiidist Eestisse 2007.a

Jõulueelne ärev sagimine on jõudnud ka Leedumaale. Esimesel advendil Vilniuse Raekojas toimunud traditsiooniline Christmas Charity Bazaar tõi kokku Vilniuses resideerivad saatkonnad, kes oma rahvuslike toodete müügiga kogusid raha puudustkannatavate Leedu laste heaks. Eesti stend osutus populaarseks mitte ainuüksi seetõttu, et müüsime traditsiooniliselt tuntud Liviko ja Kalevi tooteid, vaid väljas olid ka käsitöötooted. Leedus on käsitöömeistreid palju ja nende toodang väga hinnatud. Ürituse patrooniks olnud juulis ametist lahkunud presidendi proua Valma Adamkiene kiitis väga meie käsitöömeistrite loomingut ja valis ühe eseme endale kingitusekski.

Foto: Proua Adamkiene Eesti stendi külastamas

Jõulud Leedu pealinnas saavad õige hoo sisse eeloleval nädalavahetusel, kui Raekoja platsil süüdatakse tuled jõulupuul, kuid vaadakem pigem pealinnast kaugemale.

Kindlasti on palju meist kuulnud või lugenud muinastulede ööst, mil traditsiooniliselt augustikuu viimase laupäeva õhtul süüdatakse Läänemerd ümbritsevates randades lõkked. Need märgutuled, mis pärinevad vanimate kirjalike andmete järgi juba viikingite ajast, süüdatakse, et näidata koduteed neile, kes merel seilamas või kasutati neid teadete edastamiseks ulgumerelt sisemaale. Pikka aega varjusurmas olnud tava taaselustati Soome rannikul 1992. aastal, elustamaks Läänemere ranna- ja maarahva ühtsust, markeerimaks mere-äärse kultuuripärandi ja rannarahvaste traditsioonide olulisust.

Leedus otsustati Läänemereäärsete riikide ühistele traditsioonidele omapoolne, pisut teistsugune tähendus anda. Taaskord tulesid kasutades.

Nimelt, Leedu kui praegune Läänemeremaade Nõukogu eesistuja arvas, et Läänemereriikide ühtsust saab sümboliseerida jõulutuledega advendiajal, tuues sellega tavapäratut elevust hilissügisesse letargiasse vajunud Leedu suvepealinna Palangasse.

Nii kutsuski Leedu Välisministeerium Läänemere riike üles kaunistama oma rahvuslikus stiilis jõulukuused Palanga kui kuurortlinna sümboliks kujunenud Basanaviciuse tänaval, mis kulgeb kesklinnast mere äärde ja lõpeb seal muuliga, mis on samuti linna üheks vaatamisväärsuseks.

Teise advendi eelsel laupäeval süüdatigi pidulikult elektriküünlad jõulukuuskede alleel, kus lisaks võõrustajamaale Leedule olid välja pandud Eesti, Läti, Soome, Rootsi, Norra, Taani, Venemaa ja Poola rahvuslikult kujundatud puud.

Foto: Valgustatud Jõuluallee

Eesti saatkonna tänu kuulub lisaks kõigile abistajatele veel eriti Eesti aukonsulile Klaipedas hr Virginijus Biškysele, kes „meie mehena Havannas” on Vilniusest rohkem kui kaugusel eesti ettevõtjaid abistamas, kultuuri tutvustamas ja hättasattunud rahvuskaaslasi aitamas.

Lisaks puude ehtimisele avati iga Läänemere riigi nn. jõuluaegsed saatkonnad kohvikutes-restoranides sellesama tänava ääres, jõuluallee vahetus lähetuses. Neis toitlustusasutustes pakutakse rahvuslike jõulutoitude kõrval ka teisi eripäraseid roogasid ja jooke. Kus mujal Leedus kui vaid Palanagas võib neil maitsta Eestis hästituntud mulgiputru, süüa verivorsti või proovida hõõgveini. Viimane, muide, kujunes seni peamiselt Eesti alkoholivalikut vaid Vana Tallinna likööri kaudu teadvustanud leedulastele väga meeldivaks üllatuseks ja pälvis maitseomaduste osas ohtralt kiidusõnu.

Foto: Eesti rahvustoite pakkuv kohvik ootab külastajaid

Kokkuvõttes võib öelda, et vaid Viljandi-suuruse Palanga linnajuhtide initsiatiiv jõuluürituseks on kiiduväärne, eriti praegu, mil majanduslanguses tugevalt räsitud Leedu turismimeka külaliste ülekülluse üle kurta ei saa.

Eestlastele, kel jõulupuhkuse plaanid veel tegemata, võib küll julgelt soovitada puhkusereisi Palangasse. Lisaks taskukohastele ajaveetmisvõimalustele sealsetes spaades ja reisi kõrvale vaiksesse Nidasse, on Palangas praegu võimalik tutvuda lähiriikide kulinaaride loominguga.

Jaan Reinhold,
EV saatkond Vilniuses

Eesti valitsus on otsustanud edasi kaevata oktoobri alguses tehtud Euroopa esimese astme kohtu otsuse nn “suhkrutrahvi” asjas. Miks siis? Nagu ajakirjandusest ikka aeg-ajalt kuuleb, siis on ju selle suhkruteemaga seoses tulnud ainult palju jama…

Toonitasime hagis seda, et eelnevate liitumiste puhul ei ole kordagi kodumajapidamiste suhkrut hõlmatud, veelgi enam, näiteks 1995. ja 1986. aastal toimunud ühinemiste ajal arvestati ülemääraste varude hulka üksnes 3000 kg ületavad suhkrukogused. Muuhulgas olid hagis Eesti etteheidete hulgas ka see, et komisjoni rakendusmäärus ei näinud ette mittemingisugustki mehhanismi kodumajapidamiste varude arvestamiseks. Samuti ka see, et komisjon volitas sellise olulise otsuse tegemise, kas hõlmata kodumajapidamiste suhkur, volinik Boelile ega otsustanud vastavuses kollegiaalsuse põhimõttega selle üle kolleegiumina.

Lembit Uibo
EL kohtu büroo direktor

Kultuurikeskus Kaukaasia Maja ( www.caucasianhouse.ge ) on Tbilisis 1997. aastast alates välja andnud kirjanduslikku almanahhi “APRA” (puri). Viimane, neljateistkümnes väljaanne, on pühendatud Eesti kaasaegse kirjanduse tõlgetele. Eestipoolse koostöö eest kuulub suur tänu Kultuuriministeeriumi kirjanduse osakonnale, kes projekti rahaliselt toetas. Projekti teostumist Gruusias jälgis saatkond. Almanahhi valmimistähtaeg lükkus, tõsi-küll, pea aasta võrra edasi. Põhjuseks riiki räsinud sise-ja välispoliitilised „tormid”, mis halvasid tegijate tahte, mida järjepideva veenmisega oli siiski võimalik taastada.

Keset härmas maastikku hõõgub

kiirteta päikeseketas.

Eilne haljendus hajunud kui uni.

Valge,

vaikne kõik puu, maa, mätas.

Kõik on kadunud.

Kõik meelde tuli.

2009. aasta oli Soomes ajalooline sõna otseses tähenduses, sest seda läbisid Rootsi kuningriigi alluvusest Vene keisririigi osaks saamise 200. aastapäeva tähistavad ettevõtmised. Uhkeimaks neist kujunes Porvoo maapäeva mälestusüritus 28. märtsil. Ajaloolises toomkirikus kohal viibinud presidendile, valitsusele, parlamendile ja külalistele etendus „Laul Soomele“. Publik rändas ajas 200 aastat tagasi ning sai osa tseremooniast, mille käigus Vene tsaar Aleksander I „tõstis Soome rahvusena rahvuste sekka“.

Ajaloolise ühtekuuluvuse märkimisel ei piirdutud üksnes kunsti ja (ajaloo)teaduse poolt pakutavate võimalustega, vaid kasutati kogu rahvusvahelise koostöö skaalat alates riigipeade vastastikustest visiitidest kuni Soome ja Rootsi valitsuste maikuise Hämeenlinna ühisistungi ning Vene ja Soome peaministri poolt Peterburis avatud Soome majani. Soomlased jälgisid põnevusega nii Vene president Dmitri Medvedjevi tegemisi Helsingis ja Porvoos kui ka Rootsi kuningapaari Turu-külastust. Meedias mõtiskleti alternatiivajaloolistel teemadel: mis saanuks Soomest Rootsi kuningriigi osana? Kas Vene keisrilt laialdase autonoomia saamine oli soomlaste kavala tegutsemise tulemus või geopoliitilistel põhjustel sülle langenud kingitus? Kohati lustakakski kiskunud mõttemängud ei eksitanud vaatlejaid siiski rahva jaoks peamist mõistmast:
1. Soome omariikluse juured ulatuvad 200 aasta taha,
2. tihedad kaasaegsed suhted endiste emamaadega on väga olulised ka tulevikus,
3. soomlased on sõbralikud, koostöötahtelised ja asjalikud naabrid.

Kokkuvõttes on märkimisväärne see, et Soome ühiskonnas tähistati juubeliaastat isegi silmapaistvama üritustereaga kui iseseisvuse 90. aastapäeva 2007. aastal. Et tähistamine on tähtis, tõdeb oma raamatus "Porvoo. Tseremooniad ja pidustused" ka tänavuse Tieto-Finlandia (Soome ainekirjanduse aastaauhind) laureaat Henrika Tandefelt, sest see toob ammuse võidu tänasesse päeva.

Tänavu märgib Soome veel teistki väga olulist ajaloolist sündmust - 30. novembril möödus 70 aastat Talvesõja algusest. Iga aastaga on üha vähem elus neid mehi ja naisi, kes 1939. aasta talvel 100 päeva jooksul N.Liidu vägedele relvaga vastu seistes suutsid kaitsta Soome Vabariigi iseseisvust, järgmise ümmarguse aastapäeva tunnistajaiks on tõenäoliselt neist vaid üksikud. Seda liigutavam on näha veteranidele praegu osaks saavat avalikkuse tähelepanu ning tänu. Sõjaveteranide Liidu poolt 30. novembril korraldatud pidulikul jumalateenistusel jagasid ürituse kavu hallides Lotta Svärdi (Soome naiskodukaitse enne II MS) vormides vanad naised – sõjaaegsed väike-lottad. Teenistuse muusikalist osas sisustas veteranide meeskoor, mille liikmed üksteist ettevaatlikult toetades poodiumilt maha astuda aitasid, mälestustalitusest said osa sajad inimesed, teiste seas president Tarja Halonen.

Talvesõjast räägitakse avalikkuses palju, varasemast teadaolevale on Venemaa arhiividest lisa leitud. Dokumentalist Arvo Tuomineni 29. novembril esilinastunud film "Võiduta sõda" (Sota ilman voittoa) esitab mõlema poole nägemused sõja puhkemise põhjustest ja esimest korda möönavad ka intervjueeritud Vene ajaloolased, et N.Liit kasutas rünnates Molotovi-Ribbentropi paktis antud mõjusfääri-õigust. Teiseks oluliseks täienduseks senisele Talvesõja käsitlusele on pilt nn kodurindel toimunust, sellest, mis jäi naiste, laste ja Karjala loovutatud aladelt evakueeritute osaks, teadmine, et sõjal pole ebaolulisi ohvreid. Sellesse konteksti asetub ka novembri alguses Helsingis, Brüsselis ja Tallinnas esilinastunud Imbi Paju värske dokumentaalfilm "Soome lahe õed".

Ajalugu on kõikjal me ümber, kalender pakub tohutult võimalusi. Soomlased valisid 2009. aastale omariikluse pikki tugevaid juuri ning ennastsalgavat kaitsetahet rõhutava telje. See on tulevikku suunatud valik.

Foto: Endine naiskodukaitsja Helmi Visnapuu (paremal) ja endine Soome lotta Ulla-Marita Rajakaltio dokumentaalfilmis “Soome lahe õed” (rež. Imbi Paju, 2009)

Merle Pajula,
EV suursaadik Helsingis