Aga kus on Ruudi? Ruudi jäi ühel lihtsal põhjusel minu juurde. Kui Ruudi meile tuli, siis ta valis minu enda peremeheks ja vägivaldne oleks teda nüüd minu juurest ära viia. Selle vana vorsti süda ilmselt lõhkeks kurbusest, kui ta ei saaks minuga igapäevaselt koos olla.

Aria? Kes mind vähegi, kasvõi poole silmaga, jälginud on, see teab, et ma olen isana korralik lõvi. Ei hülga mina oma last, vaid olen tema jaoks alati olemas. Hetkel on meil se va jagamise poliitika. Üks nädal mina, teine nädal Gethel. Nüüd on Arial hoopis kaks super-lapsevanemat, kes teevad kõik selleks, et preilil oleks elu mõnus, turvaline ja armastusest nõretav.

Suhe Getheliga? Ma ütleks, et me saame täna paremini läbi, kui koos elades ja suhtes olles. Me jagame ja arutame omavahel Ariaga seonduvat, aga ka meie endi eludes toimuvaid muutusi. Jube äge on see, et peale lahkuminekut ma ei ole kaotanud oma parimat sõpra, kes mind siin ilmas kõige paremini tunneb. Kohmerdame ja tohkendame ikka koos.

Lauri, kuidas nüüd edasi? Eks ikka püstipäi. Ma võtan rahulikult selle aasta selleks, et ennast inimese, mehe ja isana arendada. Tahan saada aru, kes ma olen ja mis ma päriselt tahan. Ma jätkan alustatud tööd oma terapeudiga ja siit-sealt nokin erinevaid praktikaid juurde.
Aga töö iseendaga ei ole ainukene töö, mis on plaanis. Kuna nüüd on ju justkui aega poole rohkem ja kohustusi poole vähem, on ideaalne aeg asuda oma unistusi täitma. Eriti just neid tööalaseid. Raha mind ei motiveeri, pigem eneseteostus. Niiet võib juhtuda, et aasta lõpuks olen majanduslikult vaesem, kui täna, kuid kindlasti hinges õnnelikum.
Ja õnnelik olen ma ka praegu. Tehtud otsuseid ei kahetse ja jube äge on tunda, kuidas kaotatud loovus minu sisse taas voolab.

Nüüd aga head isu mulle.