Eile ilmunud ajakirjanik Martinsoni artikkel ja Eesti naiskonna peatreener Kaido Kaaberma kommentaarid on pehmelt öeldes šokeerivad. Samas olles selle inimese käitumist ja tegusid näinud aastaid, ei tohiks olla. See artikkel ja tema kommentaarid, mida ma sealt lugesin.. ma olen pehmelt öeldes üllatunud, et minu enda koondise peatreener üldse lubab endale selliseid kommentaare avalikult jagada.
Mina olen esimene inimene, kes tõstab käed üles ja ütleb, et vehklesin väga kehvas...ti. Mul ei ole selleks vaja ühtegi inimest, kes mulle peab seda ütlema ja seda veel läbi ajakirjanduse.
Kui peatreener mind võistkonda ei soovi, siis äkki tuleks ja ütleks seda mulle? Mitte ei läheks meediasse solvama mind ja minu treenerit?
Jah- ma vehklesin kehvasti.
Jah- minu tagasitulek on ideaalsest väga kaugel.
Jah- me teeme tööd selle nimel, et tulla järgmisel hooajal tagasi ja olla tugevamad, tugevamad kui varemgi. Ja siis tuleb suur AGA..
AGA äkki tuleks mõelda ka sellele, et ma saan oma vormi ja enesekindluse tagasi. Kuidas peaksin ma edaspidi selle inimesega koostööd tegema?
Ma ei teeks väljagi kui öeldaks, et jah Lehis tegi kehvasti. Absoluutselt nõus, aga kas on vaja muutuda labaseks?
Kui meie neljas liige MMil oli nii heas vormis, mida ta oligi, siis miks ei tehtud otsustavas matsis vahetust? Kas sportlased peavad ise vahetustega tegelema? Kes peaks panema paika võistkonna taktika?
Kas võistkonna ettevalmistamine tähendab Whatsappi grupis asjaosalistele kirjutamist, et vaadake Youtube’s Hong Kongi matsi ja koosolek on kell 17? Koosolek kestvuseks 10 minutit…
Vaatame näiteks Sveitsi, kes on aastaga teinud meeletu tõusu ja olid seekord 4 parima hulgas. Ja miks? Vaatame nende võitlusvaimu ja ühtehoidvust, samuti ka Prantsusmaad, Itaaliat.
Ma vabandan oma koondisekaaslaste ees ja Eesti rahva ees, et ma ei suutnud anda endast rohkemat sellisel olulisel hetkel.
Peale kaklust on väga lihtne rusikatega vehkima hakata. Aga ennast ja oma inimesi ma niimodi solvata ka ei lase ja seda eriti inimese poolt, kes ise ei ole teinud selleks midagi, et Eestil oleks ühtne ja üksteist toetav võistkond.
Arvestades antud olukorra inetust, ma ei näe tõesti kuidas ma peaksin sellise inimesega edaspidi koostööd tegema.
Tänan väga neid, kes on minuga ja kes on mulle oma toetust avaldanud!
Katrina
