Vaatan siis täna oma vastas olevat hotelli ja mõtlen, et eile “ jooksis siin hoopis teine film”😔, vaatan mööduvaid inimesi, kelle jaoks on see päev nagu iga teinegi, sest hotelli esine on ülihelikiirusel taastatud ja tänav turistidele avatud. Mina aga mõtlen naisele, kes rõdult hüpates maas lamas ja kahele turistile, kelle jaoks sai sellest viimane reis, reis kuhugi, millest me midagi ei tea. Mõtlen selle üle, kas ma oleksin saanud midagi teha, kuidagi aidata🧐? Vist mitte. Aga see on see koht, mis paneb väärtustama inimesi sinu ümber. Ei teagi kas sõnusin ära aga lahkudes panin lastele südamele teema “ juhuks kui” ja ka seda, et mitte kunagi ei tohi lahkuda kodunt ilma lähedasi kallistamata või riiuga, sest sa ei tea kunagi, millal on viimane kord, kui seda inimest näed😕.